Bury all your secrets in my skin
Come away with innocence, and leave me with my sins
The air around me still feels like a cage
And love is just a camouflage for what resembles rage again…
So if you love me, let me go. And run away before I know.
My heart is just too dark to care. I can't destroy what isn't there.
Deliver me into my Fate - If I'm alone I cannot hate
I don't deserve to have you…
My smile was taken long ago / If I can change I hope I never know
I still press your letters to my lips
And cherish them in parts of me that savor every kiss
I couldn't face a life without your light
But all of that was ripped apart… when you refused to fight
So save your breath, I will not hear. I think I made it very clear.
You couldn't hate enough to love. Is that supposed to be enough?
I only wish you weren't my friend. Then I could hurt you in the end.
I never claimed to be a Saint…
My own was banished long ago / It took the Death of Hope to let you go
So Break Yourself Against My Stones
And Spit Your Pity In My Soul
You Never Needed Any Help
You Sold Me Out To Save Yourself
And I Won't Listen To Your Shame
You Ran Away - You're All The Same
Angels Lie To Keep Control…
My Love Was Punished Long Ago
If You Still Care, Don't Ever Let Me Know
If you still care, don't ever let me know…
Tuesday, December 29, 2009
29 detsember 17.30
Tahtsin kirjutada sellest, kui eriskummaliselt võib miski su maailma muuta, su pööraselt õnnelikuks teha ja samas ka haiget teha.
Kui ma sinuga tutvusin olin küll piisavalt vana,aga piisavalt naiivne veel selles maailmas. Meie mõlema elus oli omamoodi ajajärk, milles me käisime erisuunas, seepärast meil midagi välja ei tulnudki,kui aga meenutan seda aega-tean et see oli mu parim, kahtlemata parim!
Nüüd ma tean , armastasin sind piiritult just sellisena nagu sa oled, siiani hoolin ma sinust rohkem kui peaks. Mitte keegi ei tea ega saagi teadma, mida sa minu jaoks tähendad-isegi sina ei tea. Ükskõik kui palju aega ei möödu, sa olid oled ja jääd .
Sina oled ehe näide sellest, et kui miski on loodud püsima, siis seda ta ka teeb. Pole vaja tagant sundida, pole vaja otsida ega teeselda-kõik lihtsalt on , kas sa tahaksid või ei.
Ma lihtsalt tahtsin et sa teaksid, et oled mu kõigist kõige erilisem-ma olen sul alati olemas, ükskõik millal või kuidas sa mind ei vajaks.
Loodan , et ka teil on see eriline inimene, kes alati teiega teie mõtetes ja südames on..kas kaugel või lähedal..ikka teiega.
Kui ma sinuga tutvusin olin küll piisavalt vana,aga piisavalt naiivne veel selles maailmas. Meie mõlema elus oli omamoodi ajajärk, milles me käisime erisuunas, seepärast meil midagi välja ei tulnudki,kui aga meenutan seda aega-tean et see oli mu parim, kahtlemata parim!
Nüüd ma tean , armastasin sind piiritult just sellisena nagu sa oled, siiani hoolin ma sinust rohkem kui peaks. Mitte keegi ei tea ega saagi teadma, mida sa minu jaoks tähendad-isegi sina ei tea. Ükskõik kui palju aega ei möödu, sa olid oled ja jääd .
Sina oled ehe näide sellest, et kui miski on loodud püsima, siis seda ta ka teeb. Pole vaja tagant sundida, pole vaja otsida ega teeselda-kõik lihtsalt on , kas sa tahaksid või ei.
Ma lihtsalt tahtsin et sa teaksid, et oled mu kõigist kõige erilisem-ma olen sul alati olemas, ükskõik millal või kuidas sa mind ei vajaks.
Loodan , et ka teil on see eriline inimene, kes alati teiega teie mõtetes ja südames on..kas kaugel või lähedal..ikka teiega.
(L)
Kui sa laseksid mind endale lähemale, kui hetkel, saaksin ma sulle näidata , kui palju sa mulle tähendad.
*Sa võiksid olla mu silmad – et sa näeksid , seda mida ma sinus näen
*näidata sulle seda, mida mina armastan.
*Minu huuled , et teaksid , kui magus su suudlus on
*Minu käed , et teaksid kuidas ma armastan olla sinu embuses, nii kaob kõik maailma halb
*seal on nii hea ja turvaline.
*Ka see pole piisav , miski pole piisav , et väljendada su tähtsust, aga tundeid ei saagi paberile panna sama mõjuga, mis tegelikkuses tähendavad, vähemalt mulle tundub,et ma ei suuda.
*Ma tunnen , et vajun üha sügavamale sinu lummusesse , sealt välja saada tundub võimatu, aga ma ei tahagi seda.. tahaks igavesti sinuga kõike jagada, oled saanud endale osa minust, mida saavad vähesed, loodan et hoiad seda kõvasti, et see ei puruneks.
*Sa võiksid olla mu silmad – et sa näeksid , seda mida ma sinus näen
*näidata sulle seda, mida mina armastan.
*Minu huuled , et teaksid , kui magus su suudlus on
*Minu käed , et teaksid kuidas ma armastan olla sinu embuses, nii kaob kõik maailma halb
*seal on nii hea ja turvaline.
*Ka see pole piisav , miski pole piisav , et väljendada su tähtsust, aga tundeid ei saagi paberile panna sama mõjuga, mis tegelikkuses tähendavad, vähemalt mulle tundub,et ma ei suuda.
*Ma tunnen , et vajun üha sügavamale sinu lummusesse , sealt välja saada tundub võimatu, aga ma ei tahagi seda.. tahaks igavesti sinuga kõike jagada, oled saanud endale osa minust, mida saavad vähesed, loodan et hoiad seda kõvasti, et see ei puruneks.
tahaks olla elu kaugelt vaatleja :)
Vahel valdab mind salajane soov. Tahaks olla ime pisikene must täpp silmapiiril, keda keegi tähelegi ei paneks. Juhul aga, kui keegi märkab ning läheneda püüab, siis ma lihtsalt haihtuksin v6i jääks kättesaamatuks. Seda seni, kuni olen taas valmis naasema reaalsusse - inimeste sekka. Vahest lihtsalt tahaks olla keegi, keda ei märgata, kuid ometi oleksin olemas. TAHAKS OLLA ELU KAUGELT VAATLEJA!
kunagi pole liiga hilja!
Me elame päevast päeva üksteise kõrval- armastades, vihates, pettudes, andeks andes. Me otsime lähedust ja mõistmist, tihti seda leidmata. Põrkume vastu saladusi ja tabusid, mis kunagi päris selgeks ega mõistetavaks ei saagi.
Me räägime inimesega, kes meile väga kallis paljudest asjadest, kuid ometi tekib küsimusi, mida me kunagi välja ei ütle ning on vastuseid, mis ei jõua selle vajajani. Kas pole vahel nii? Miks me kõige seda nii just teeme? Kas me ei võiks arutada kõik üksikasjaliselt läbi? Kas me tõesti kardame küsida selliseid küsimusi ja rääkida selliseid asju mis võiksid teineteise vahelisi suhteid rikkuda? See ju võib vabalt nii olla. Kartus kaotada see, mis on väga tähtis ei lase meil vahel asju lõplikult selgeks rääkida
Vahel tekib müstiline vaikus sugupoolte vahele, hoides tagasi nii vajalikke lõpunirääkimisi asjadest, mis on ometi mõlemale tähtsad. Kas teil pole vahel nii, et sageli me varjame teadlikult seda, mida endast arvame ja mida enda suhetes tunneme, isegi siis, kui see meievahelisi suhetes kasuks tuleks. Me kardame ennast avada, kuna ei tea, kas Tema suudab mind sellisena mõista? Vahel inimene kardab olla Tema Ise, kuid vahel just me meeldime inimestele sellisena nagu me seda siia ilma loodud oleme. Ühesõnaga meid hoiab tagasi hirm asjade arutamise ees ja risk saada eemaletõugatud, mis teeks väga haiget. Siin kohal sobiks paar head lauset: Kes ei proovi see ei saagi teada!...ja teine...: Julge hundi rind on rasvane...
Tunnete ja mõtete varjamine endale tähtsa inimese ees loob üksildustunde. Kas pole mitte nii? Kui sa ei saa öelda inimesele, keda on sulle väga tähtis, et sa armastad teda, siis jääks justkui see kõik sinusse piinlema. Kui sa ei saa öelda kui väga sa Teda vajad ja igatsed. See kõik koguneb sinu sisse. Koguneb kuni see kõik tekitab üksildustunde. Kui sa tahad rääkida oma mõtetest talle, millest sa ise oled nii elevil ja sa ei saa seda teha, kuna miski asi segab või pole seda inimest parasjagu sinu läheduses, siis tekitab see väga imeliku tunde. Nagu oleks sul käes pomm, mida sa tahaks ära visata, kuid ei saa, ta on su käe küljes kinni.
Miks vahel me kardame teineteisele oma tunnetest rääkida? Kas me tõesti kardame midagi? Öeldakse ju et mehed kardavad naistele oma tunnetest rääkida. Minu arust on olemas ka selleks täitsa head põhjused. Mina olen nii palju aru saanud, et mehel on pärast tunnete rääkimist hirm, et naine ei mõista teda. See toob ju omakorda kaasa enesetunde halvenemise. Mees kardab, et naine naerab ta välja. Eriti kardetakse ju seda siis kui seda on juba juhtunud. Sellisel juhul ei ole ta võib-olla enam kunagi valmis oma tundeid kellegagi jagama. Tihti kardab mees ka seda , et naine hakkab teda kartma ja tõmbub eemale. Selliseid asju on ju ette tulnud. Kas naised mõtlevad samamoodi, kardavad nad neid samu asju? Ei teagi kohe.
Naised ütlevad vahel, et mehed ei oska oma tundeid avaldada. Võib-olla see tõesti ongi nii, kuid vahel on just mehed need, kes oma tunnete avaldamisega naised sõnatuks võtavad või kuidas? Vahel on mehed naistest tundlikumad. Mehed küll tahaks tundeid väljendada, kuid alatihti ei leia nad sõnu, või pole sobiv hetk nende jaoks.
Kõige nende küsimuste juures tekib üks uus küsimus. Kas tõesti mees ja naine on siis nii erinevad? Kas siis tõesti on see, kuidas naine või mees oma elu elavad, nende arusaamad, kuidas oma tundeid väljendavad, mida vastassugupoole poolt ootavad ja hindavad nii erinevad?
Kõike seda ma kirjutasin siia sellepärast, et inimesed, te olete olemas just teineteisele selleks, et rääkida sellest mida tunnete, sellest mis teid päeval naerma pani, sellest mis teie meelest on ebaõiglane, ükskõik millest. Peaasi et te rohkem räägiks tunnetest ja probleemidest, mitte ei varja seda eluhinnaga, siis ei tundu ka need soolised erinevused nii suured midagi. Mõelge selle peale!Kunagi pole hilja!
Me räägime inimesega, kes meile väga kallis paljudest asjadest, kuid ometi tekib küsimusi, mida me kunagi välja ei ütle ning on vastuseid, mis ei jõua selle vajajani. Kas pole vahel nii? Miks me kõige seda nii just teeme? Kas me ei võiks arutada kõik üksikasjaliselt läbi? Kas me tõesti kardame küsida selliseid küsimusi ja rääkida selliseid asju mis võiksid teineteise vahelisi suhteid rikkuda? See ju võib vabalt nii olla. Kartus kaotada see, mis on väga tähtis ei lase meil vahel asju lõplikult selgeks rääkida
Vahel tekib müstiline vaikus sugupoolte vahele, hoides tagasi nii vajalikke lõpunirääkimisi asjadest, mis on ometi mõlemale tähtsad. Kas teil pole vahel nii, et sageli me varjame teadlikult seda, mida endast arvame ja mida enda suhetes tunneme, isegi siis, kui see meievahelisi suhetes kasuks tuleks. Me kardame ennast avada, kuna ei tea, kas Tema suudab mind sellisena mõista? Vahel inimene kardab olla Tema Ise, kuid vahel just me meeldime inimestele sellisena nagu me seda siia ilma loodud oleme. Ühesõnaga meid hoiab tagasi hirm asjade arutamise ees ja risk saada eemaletõugatud, mis teeks väga haiget. Siin kohal sobiks paar head lauset: Kes ei proovi see ei saagi teada!...ja teine...: Julge hundi rind on rasvane...
Tunnete ja mõtete varjamine endale tähtsa inimese ees loob üksildustunde. Kas pole mitte nii? Kui sa ei saa öelda inimesele, keda on sulle väga tähtis, et sa armastad teda, siis jääks justkui see kõik sinusse piinlema. Kui sa ei saa öelda kui väga sa Teda vajad ja igatsed. See kõik koguneb sinu sisse. Koguneb kuni see kõik tekitab üksildustunde. Kui sa tahad rääkida oma mõtetest talle, millest sa ise oled nii elevil ja sa ei saa seda teha, kuna miski asi segab või pole seda inimest parasjagu sinu läheduses, siis tekitab see väga imeliku tunde. Nagu oleks sul käes pomm, mida sa tahaks ära visata, kuid ei saa, ta on su käe küljes kinni.
Miks vahel me kardame teineteisele oma tunnetest rääkida? Kas me tõesti kardame midagi? Öeldakse ju et mehed kardavad naistele oma tunnetest rääkida. Minu arust on olemas ka selleks täitsa head põhjused. Mina olen nii palju aru saanud, et mehel on pärast tunnete rääkimist hirm, et naine ei mõista teda. See toob ju omakorda kaasa enesetunde halvenemise. Mees kardab, et naine naerab ta välja. Eriti kardetakse ju seda siis kui seda on juba juhtunud. Sellisel juhul ei ole ta võib-olla enam kunagi valmis oma tundeid kellegagi jagama. Tihti kardab mees ka seda , et naine hakkab teda kartma ja tõmbub eemale. Selliseid asju on ju ette tulnud. Kas naised mõtlevad samamoodi, kardavad nad neid samu asju? Ei teagi kohe.
Naised ütlevad vahel, et mehed ei oska oma tundeid avaldada. Võib-olla see tõesti ongi nii, kuid vahel on just mehed need, kes oma tunnete avaldamisega naised sõnatuks võtavad või kuidas? Vahel on mehed naistest tundlikumad. Mehed küll tahaks tundeid väljendada, kuid alatihti ei leia nad sõnu, või pole sobiv hetk nende jaoks.
Kõige nende küsimuste juures tekib üks uus küsimus. Kas tõesti mees ja naine on siis nii erinevad? Kas siis tõesti on see, kuidas naine või mees oma elu elavad, nende arusaamad, kuidas oma tundeid väljendavad, mida vastassugupoole poolt ootavad ja hindavad nii erinevad?
Kõike seda ma kirjutasin siia sellepärast, et inimesed, te olete olemas just teineteisele selleks, et rääkida sellest mida tunnete, sellest mis teid päeval naerma pani, sellest mis teie meelest on ebaõiglane, ükskõik millest. Peaasi et te rohkem räägiks tunnetest ja probleemidest, mitte ei varja seda eluhinnaga, siis ei tundu ka need soolised erinevused nii suured midagi. Mõelge selle peale!Kunagi pole hilja!
Sunday, December 20, 2009
lihtsalt
Sometimes people come into your life and you know right away they were meant to be there...to serve some sort of purpose, teach you a lesson, or to figure out who you are or who you want to become. You never know who these people may be but you lock eyes with them and you know that very moment that they will affect your life in some profound way.
And sometimes things happen to you at the time that may seem horrible, painful, and unfair, but in reflection of you realize that without overcoming those obstacles you would never would realize your potential, strength, will power, or heart.
Everything happens for a reason. Nothing happens by chance or by means of luck. Illness, love, and lost moments of true greatness and sheer stupidity all acure to test limits of your soul. Without these small tests, life would be like a smoothly paved, straight, flat road to know where safe and comfortable but dull and otterly pointless.
The people you meet affect your life. The successes and the downfalls that you experience can create whom you are and the bad experiences can be learned from. In fact they are probably the most poignant and important ones. If someone hurts you, betrays you, or breaks your heart, forgive them because they have helped you learn about trust and the importance of being cautious to whom you open your heart to.
If someone loves you, love them back unconditionally, not only because they love you, but also because they are teaching you to love and open your heart and eyes to little things. Make everything count. Appreciate everything you possibly can, for you may never experience it again.
Talk to people whom you have never talked to before and actually listen. Let yourself fall in love, break free, and set your sights high. Hold your head up because you have ever right to. Tell yourself you're a great individual and believe in yourself, no on else will believe in you. Create your own life and then go out and live it.
And sometimes things happen to you at the time that may seem horrible, painful, and unfair, but in reflection of you realize that without overcoming those obstacles you would never would realize your potential, strength, will power, or heart.
Everything happens for a reason. Nothing happens by chance or by means of luck. Illness, love, and lost moments of true greatness and sheer stupidity all acure to test limits of your soul. Without these small tests, life would be like a smoothly paved, straight, flat road to know where safe and comfortable but dull and otterly pointless.
The people you meet affect your life. The successes and the downfalls that you experience can create whom you are and the bad experiences can be learned from. In fact they are probably the most poignant and important ones. If someone hurts you, betrays you, or breaks your heart, forgive them because they have helped you learn about trust and the importance of being cautious to whom you open your heart to.
If someone loves you, love them back unconditionally, not only because they love you, but also because they are teaching you to love and open your heart and eyes to little things. Make everything count. Appreciate everything you possibly can, for you may never experience it again.
Talk to people whom you have never talked to before and actually listen. Let yourself fall in love, break free, and set your sights high. Hold your head up because you have ever right to. Tell yourself you're a great individual and believe in yourself, no on else will believe in you. Create your own life and then go out and live it.
Kas sa oled kogenud suhet, mis algas armastusega ja lõppes vihkamisega?
Kas sa oled kogenud suhet, mis algas armastusega ja lõppes vihkamisega? Kas sa oled tundnud kunagi kirglikku tõmmet kellegi vastu, mis aja möödudes asendus tüdimuse ja ükskõiksusega? Kas sa oled kunagi kedagi alguses armastanud ja usaldanud, kuid hiljem avastanud, et sind on petetud ja tundnud üksnes kibedust? Kahe inimese vaheline suhe on kahe energiavälja vastastikune mäng: ühe inimese vaimne, emotsionaalne ja füüsiline energia suhtestub partneri samade energiatega. Kõigis suhetes tekivad takistused nende kahe erineva energiakogumi sujuvale voolule ja ühtesulamisele. Me nimetame neid takistusi "probleemideks". Probleemid ei lase kahel inimesel tunda energia või ühenduse selget voolu. Ja kui on probleem, siis pole tüli ja südame murdumine kuigi kaugel. Kui suhet hakkab varjutama mingi probleem, siis ei tunne sa enam, et sul on partneriga koos hea olla, ning see suhe pole sellest hetkest enam nauditav. Nüüd on sul kaks võimalust: sa kas teeskled, et probleemi pole ja loodad, et see kaob või suudad probleemi lahendada ja selle lahendanud, tunned end jälle õnnelikuna. Võib-olla oled sa märganud oma armusuhtes sama ilmingut. Te lepite pärast vaidlust ära, aga peagi tülitsete uuesti. Sellest piisab, et sa tahaksid loobuda kõigist suhetest alatiseks!
Saladus: tüli tegelik põhjus pole kunagi see, mis sulle sellena näib! Sa tülitsed, sest sa ei tunne vastaspoole armastust, tuge või mõistmist!
Armastus on soe tunne inimeste vahel, mis baseerub truudusel, aususel, mõistmisel, arusaamisel, toeksolemisel ja andeksandmisel.
Saladus: tüli tegelik põhjus pole kunagi see, mis sulle sellena näib! Sa tülitsed, sest sa ei tunne vastaspoole armastust, tuge või mõistmist!
Armastus on soe tunne inimeste vahel, mis baseerub truudusel, aususel, mõistmisel, arusaamisel, toeksolemisel ja andeksandmisel.
.....
Elu ei seisne selles, kui palju sul on sõpru või kui aktsepteeritud sa teiste poolt oled. Ei seisne ka selles, kas sul on selleks nädalavahetuseks plaanid tehtud või veedad sa selle täitsa üksinda. Elu ei seisne selles, kellega sa kohtamas käid või käisid kord. Või kui mitme inimesega sa kohtinguil oled käinud. Või kas üldse oled käinud. Küsimus ei peitu ka su perekonnas, et: kes nad on või kui palju nad teenivad. Või milliste autodega ringi sõidavad. Samuti ei seisne elu selles, kui ilus või inetu sa oled. Või milliseid riideid või kingi sa kannad ja millist muusikat kuulad. Tähtis pole ka see, kus koolis sa käid või milliseid hindeid saad. Või see, kui tark sa oled või kui targaks teised sind peavad. Või mida näitavad tasemetestid sinu tarkuse kohta. Pole oluline, millistesse klubidesse sa kuulud või millisel spordialal sa hiilgad.
Elu seisneb selles, keda sa armastad ja kellele haiget teed. Selles, keda sa tahtlikult õnnelikuks või õnnetuks teed. Usalduse hoidmises või reetmises. Selles, kas sa hoiad sõprust pühana või kasutad seda relvana. Küsimus on selles, mida sa ütled ja mõtled - Olgu see siis haiget tegev või ülestõstev. Küsimus on selles, kas sa levitad väikesi kuulujutte, millest kujuneb välja "magus" klatš". Kas sa mõistad hukka ja miks ja keda kõiki see lõpuks mõjutab? Mõtle, keda sa oled ignoreerinud kogu oma teadliku olemise ja tahtega. Mõtle, millest üldse lähtuvad kadedus, hirm, ükskõiksus ja kätemaksuhimu? Tea, et küsimus on kas seesmise viha või armastuse kandmises enda sees, mida mõlemit saab lasta kasvada ja jagada.
Ainult sina saad valida, mil viisil seda teha ja need valikud ongi need, milles elu seisneb. Elu ei ole igavene. See võib lõppeda mis tahes hetkel, mis tahes maailma nurgas, olgu tööhoos või puhkuse ajal, täie tervise juures. Seepärast tulekski elada iga päeva nii nagu oleks see elu viimane. Õppida selgeks amet või valida töö, millega tegelemine pakub erksust vaimule, kosutust hingele, kindlustab majanduslikult ning jätab aega armastuseks, laste kasvatamiseks, meeldivateks harrastusteks. Jätkem endale aega olla õnnelik, sest see aeg võib olla väga lühike.
Elu seisneb selles, keda sa armastad ja kellele haiget teed. Selles, keda sa tahtlikult õnnelikuks või õnnetuks teed. Usalduse hoidmises või reetmises. Selles, kas sa hoiad sõprust pühana või kasutad seda relvana. Küsimus on selles, mida sa ütled ja mõtled - Olgu see siis haiget tegev või ülestõstev. Küsimus on selles, kas sa levitad väikesi kuulujutte, millest kujuneb välja "magus" klatš". Kas sa mõistad hukka ja miks ja keda kõiki see lõpuks mõjutab? Mõtle, keda sa oled ignoreerinud kogu oma teadliku olemise ja tahtega. Mõtle, millest üldse lähtuvad kadedus, hirm, ükskõiksus ja kätemaksuhimu? Tea, et küsimus on kas seesmise viha või armastuse kandmises enda sees, mida mõlemit saab lasta kasvada ja jagada.
Ainult sina saad valida, mil viisil seda teha ja need valikud ongi need, milles elu seisneb. Elu ei ole igavene. See võib lõppeda mis tahes hetkel, mis tahes maailma nurgas, olgu tööhoos või puhkuse ajal, täie tervise juures. Seepärast tulekski elada iga päeva nii nagu oleks see elu viimane. Õppida selgeks amet või valida töö, millega tegelemine pakub erksust vaimule, kosutust hingele, kindlustab majanduslikult ning jätab aega armastuseks, laste kasvatamiseks, meeldivateks harrastusteks. Jätkem endale aega olla õnnelik, sest see aeg võib olla väga lühike.
Sõbrad igavesti!
Pole just lihtne leida sõnu, et rääkida sellisest sõprusest nagu meie oma. Meil mõlemal on tihti vaja läinud õlga , mille najal nutta või vesist nina, millele ohata…ja nii edasi. Mind paneb mõtlema , kuidas on üldse võimalik väljendada seda, mida sõbrad tõeliselt väärt on ? Mis teeb sõpruse eriti sellise sõpruse nagu meie oma eriliseks? Vastupidiselt levinud uskumusele on tegelikult võimalik ilma sõpradeta hakkama saada. Seda küll , et üksiolemisel on tõepoolest mõned eelised ja on ka mõned tegevused, mis ausalt öeldes ei peakski kedagi teist puudutama. Teaduslikult on tõestatud, et aeg, mida üksinda veedetakse, elu üle järele mõeldes, on meie vaimse tervise seisukohast ülioluline senikaua, kuni me seda liiga kaua ei tee .Lõppude lõpuks oleme ikkagi sotsiaalsed olevused, kes leiavad ,et teiste seltsis olemine ja inimeste kokku viimine on väga rahuldust pakkuvad kogemused.
Üks kummaline fakt sõpruse kohta ,mida me oleme alati teadnud, aga mida me harva endale teadvustame :saades aru teistest, saame me ka paremini aru endast. Oma sõprades otsime ja väärtustame samu omadusi, mille üle oleme ise kõige uhkemad või soovime , et need meid rohkem esile tuleksid. Nii et väiksel viisil räägivad meie sõbrad meile palju sellest, kes me ise oleme ja kes me ei ole.
Tõeline sõprus põhineb ühisel nägemusel- arvamusel ,et meie elu on mingil viisil parem, sest teatus inimesed on osa sellest.
Hoolimata oma arvukatest erinevustest on tõelised sõbrad kõige suhtes, mis on oluline ühel nõul. Meie ühised väärtushinnangud, kired, mured ja vastastikune austus annavad meie elukogemustele kui tervikule palju juurde.
Sõbrad hoolivad teineteisest siiralt. Me võime alati arvestada sellega, et meie sõbrad kaitsevad meid ja seisavad meie huvide eest. Usk sõpradesse aina kasvab, kui me aitame üksteisel elus edasi liikuda. Selle sama usaldusega arvestame ka siis, kui me kellegagi saladusi jagame, kui me küsime , kas lips on otse, või vajame , et lihtsalt meie juukseid sasitakse. Sõber aitab meil hoida pead püsti, ükskõik kuidas. Sõber teab, millal vajame kallistust või lõõgastavat seljamassaaži. Sõbrad teavad, millal midagi tõsiselt soovitada ja millal siirast mõistlikku nõu anda ja nad teavad, millal öelda: „Kuule, miks nii hapu näoga?“ Võta ennast kokku!“
Mis kõige tähtsam, sõbrad teavad, millal lihtsalt vaikselt meie kõrval istuda ja mitte midagi öelda.
Endastmõistetavalt on sõprade juures parim see, et meil on koos lõbus. Väga lõbus. Me käime koos seiklemas, ja sattume üheskoos pentsikustesse, aga lõbusatesse olukordadesse, millest keegi teine ilmselt aru ei saa. Loomulikult on igal olulisel suhtel oma hind. Mõned sõbrad vajavad nii palju toetust , et nad muutuvad koormavaks. Isegi hingesugulased ei saa kõiges kogu aeg ühel meelel olla. Me peame sellega lihtsalt leppima.
Pärast sobilikku aega omaalgatuslikku eksiili, kus me võime karjuda nii kõvasti, et mandlid purunevad, kehitame me lõpuks õlgu, andestame neile ja läheme oma eluga edasi. Sest niimoodi teevad sõbrad.
Me mõlemad peame tõelise sõpruse üles ehitama – mõnes mõttes on see tee, mida mööda me mõlemad käime.
Kõikidest sõprussidemetest ei saa tõeliselt väärtuslikke, aga kui sa satud eriti näruse otsa, siis saad seda sellepärast, et oled teinud mööndusi selles, mis on sinu jaoks tõeliselt tähtis. Sa ei saa olla olemas kellegi teise jaoks, kui sa ei ole kõigepealt aus iseenda vastu. Me kõik soovime ja väärime sõpra, kellega me sisemiselt tunneme tõelist ühtekuuluvust. Kedagi, kes tunnistab meie hirme ja piire ilma meid hukka mõistmata ja julgustab meid minema kaugemale , kui me ise arvame suutvat. Sõpra, kellega me jagame asju, mis on meie jaoks kõige kallimad- naeru kogu südamest ja kurbust. Sõpra, kes näeb meie peidetud andeid ja armastab meid jäägitult sellistena, nagu me oleme, aidates meil nõnda rakendada oma erakordset potentsiaali. Tõelised sõbrad toovad meile naeratuse näole, niipea kui näeme neid toa teises otsas meile lehvitamas. Nad teevad meie südame kergeks ilma ühegi pingutuseta, nõnda tundub aeg, mille me veedame koos, killukese jõuluajana. Tõelise sõbra puhul teame täpselt, mida ta mõtleb, ilma et peaksime ühtegi sõna ütlema. Selline side on täiesti ainulaadne. Kohati tundub, nagu oleksime ainsad inimesed maamuna peal. Sõprus on selline partnerlussuhe , mis põhinev sügaval teineteisemõistmisel, nii et koos muutub ilmvõimatu nauditavaks võimalikkuseks. See on vaikne ,aga siduv pühendumine aidata üksteisel elada täiega oma elusid.
Ma tean, kui õnnelik ma olen, et mul on selline sõber, ja ma tahan lihtsalt öelda, et ükskõik mis juhtub, ei ole sa kunagi üksi, sest jääd alati mu sõbraks. Alati.
Üks kummaline fakt sõpruse kohta ,mida me oleme alati teadnud, aga mida me harva endale teadvustame :saades aru teistest, saame me ka paremini aru endast. Oma sõprades otsime ja väärtustame samu omadusi, mille üle oleme ise kõige uhkemad või soovime , et need meid rohkem esile tuleksid. Nii et väiksel viisil räägivad meie sõbrad meile palju sellest, kes me ise oleme ja kes me ei ole.
Tõeline sõprus põhineb ühisel nägemusel- arvamusel ,et meie elu on mingil viisil parem, sest teatus inimesed on osa sellest.
Hoolimata oma arvukatest erinevustest on tõelised sõbrad kõige suhtes, mis on oluline ühel nõul. Meie ühised väärtushinnangud, kired, mured ja vastastikune austus annavad meie elukogemustele kui tervikule palju juurde.
Sõbrad hoolivad teineteisest siiralt. Me võime alati arvestada sellega, et meie sõbrad kaitsevad meid ja seisavad meie huvide eest. Usk sõpradesse aina kasvab, kui me aitame üksteisel elus edasi liikuda. Selle sama usaldusega arvestame ka siis, kui me kellegagi saladusi jagame, kui me küsime , kas lips on otse, või vajame , et lihtsalt meie juukseid sasitakse. Sõber aitab meil hoida pead püsti, ükskõik kuidas. Sõber teab, millal vajame kallistust või lõõgastavat seljamassaaži. Sõbrad teavad, millal midagi tõsiselt soovitada ja millal siirast mõistlikku nõu anda ja nad teavad, millal öelda: „Kuule, miks nii hapu näoga?“ Võta ennast kokku!“
Mis kõige tähtsam, sõbrad teavad, millal lihtsalt vaikselt meie kõrval istuda ja mitte midagi öelda.
Endastmõistetavalt on sõprade juures parim see, et meil on koos lõbus. Väga lõbus. Me käime koos seiklemas, ja sattume üheskoos pentsikustesse, aga lõbusatesse olukordadesse, millest keegi teine ilmselt aru ei saa. Loomulikult on igal olulisel suhtel oma hind. Mõned sõbrad vajavad nii palju toetust , et nad muutuvad koormavaks. Isegi hingesugulased ei saa kõiges kogu aeg ühel meelel olla. Me peame sellega lihtsalt leppima.
Pärast sobilikku aega omaalgatuslikku eksiili, kus me võime karjuda nii kõvasti, et mandlid purunevad, kehitame me lõpuks õlgu, andestame neile ja läheme oma eluga edasi. Sest niimoodi teevad sõbrad.
Me mõlemad peame tõelise sõpruse üles ehitama – mõnes mõttes on see tee, mida mööda me mõlemad käime.
Kõikidest sõprussidemetest ei saa tõeliselt väärtuslikke, aga kui sa satud eriti näruse otsa, siis saad seda sellepärast, et oled teinud mööndusi selles, mis on sinu jaoks tõeliselt tähtis. Sa ei saa olla olemas kellegi teise jaoks, kui sa ei ole kõigepealt aus iseenda vastu. Me kõik soovime ja väärime sõpra, kellega me sisemiselt tunneme tõelist ühtekuuluvust. Kedagi, kes tunnistab meie hirme ja piire ilma meid hukka mõistmata ja julgustab meid minema kaugemale , kui me ise arvame suutvat. Sõpra, kellega me jagame asju, mis on meie jaoks kõige kallimad- naeru kogu südamest ja kurbust. Sõpra, kes näeb meie peidetud andeid ja armastab meid jäägitult sellistena, nagu me oleme, aidates meil nõnda rakendada oma erakordset potentsiaali. Tõelised sõbrad toovad meile naeratuse näole, niipea kui näeme neid toa teises otsas meile lehvitamas. Nad teevad meie südame kergeks ilma ühegi pingutuseta, nõnda tundub aeg, mille me veedame koos, killukese jõuluajana. Tõelise sõbra puhul teame täpselt, mida ta mõtleb, ilma et peaksime ühtegi sõna ütlema. Selline side on täiesti ainulaadne. Kohati tundub, nagu oleksime ainsad inimesed maamuna peal. Sõprus on selline partnerlussuhe , mis põhinev sügaval teineteisemõistmisel, nii et koos muutub ilmvõimatu nauditavaks võimalikkuseks. See on vaikne ,aga siduv pühendumine aidata üksteisel elada täiega oma elusid.
Ma tean, kui õnnelik ma olen, et mul on selline sõber, ja ma tahan lihtsalt öelda, et ükskõik mis juhtub, ei ole sa kunagi üksi, sest jääd alati mu sõbraks. Alati.
Subscribe to:
Posts (Atom)